Kohtumine Taageperas

Hannes sõitis koos emaga maale. Ta polnud enam vanaisa kodukohas teab mis ajast käinud ja ega ta nüüdki kippunud, kui mitte ema poleks palunud. Oli vaja paar vana õunapuud tühjaks korjata.
Teekäänakul, mis pööras vanaisa juurde, kasvasid endiselt noodsamad pihlakad, mille otsas ta kunagi turninud oli, ja eemalt paistsid ära suured tumedad kuused. Jah, kõik oli nagu vanasti, ainult Hannes tundis, et ta ei armasta enam seda paika. Ja et see talukoht ei armasta enam teda. Ta oli siin nagu võõras, võõras iseendalegi. Ja ometi oli Hannes väiksena kõik suved siin veetnud. Käinud vanaisaga koos metsas, teinud heina, varastanud vanaema tagant sahvrist moosi ning kakelnud tädipojaga. Nüüd oli vanaisa surnud ja heinamaad söötis. Hannes oli saanud seitsmeteistkümneaastaseks ja teda ahvatlesid tüdrukud, linn ja ülikool.
Olles tusaselt tiiru ümber maja jalutanud, võttis ta küünist korvid ja läks õunaaeda. See oli suur ja varjuline paik kolmenkümne kuue õunapuuga. Omal ajal oli puude lat hein alati ära niidetud, nii et suviti sain siin ikka sünnipäevi peetud, nüüd aga kasvas kõikjal malts ja ohakas. Hannes rühkis läbi umbrohu aiaäärsete antoonovkateni ning asus õunu korjama. Umbes seitsmenda korvi juures, kui madalamatelt okstelt juba õunad korjatud olid ning Hannes valmistus puu otsa ronima, märkas ta korraga üht pilve taeva all tiirlemas. Vihmapilv see nüüd küll olla ei saa, mõtles Hannes ning jäi asja lähemalt silmitsema.
Kord hajudes, siis jälle koondudes, kord madalamale laskudes, siis jälle taeva alla tõustes lähenes pilv Hannesele. Kadunud korraks majataguste kuuskede varju, ilmus imelik pilv taas välja, võttes nüüd suuna otse õunaaiale. Need olid linnud. Musträstaste käratsev parv, arvatavasti valmistumas sügiseseks äralennuks. Kriisates ja lärmitsedes tegi linnuparv aia kohal veel paar tiiru, laskudes siis õunapuude vahele väikesele platsile. Aga nad ei maandunud mitte hajali nagu linnud tavaliselt, vaid üksteise otsa hunnikusse. Tiibade rapsides haardusid nad küüniste ja nokkade abil üksteise külge, moodustades sel kombel naljaka ja lärmitseva kuhila. Kui neist sai umbes Hannese-kõrgune linnutorn, jäid musträstad äkki vait. Ja liikumatuks. Ainult tumedalt säravad nööpsilmad reetsid, et nad on ärevil ja valvsad. Hannes pani hämmeldunult õunakorvi käest ja astus lindudele sammu lähemale. Ta hakkas musträstaste all aimama inimese kuju - kõigepealt käsi ja jalgu, siis keha, ja pead. Ning silmitsedes linnukuhilat veelgi terasemalt, märkas ta lindude vahel kaht inimsilma enesele vastu vaatamas ja ammuli suud. Inimene lindude all haigutas! - just nagu ärkaks ta mingist unest või pikast reisiväsimusest. Mida enam nüüd inimkuju musträstaste kuhila all selgines, seda hajusamaks muutusid linnud, sukeldudes või uppudes inimkehasse. Mõned lipsasid tema suhu või kaenlaaukudesse, mõned varjusid juustesse. Kuni seisiski Hannese vastas inimene. Ilma lindudeta.
Hannes vaatas teda ja ennast, siis ennast ja teda ning jõudis järeldusele, et see inimene on väga tema moodi. Lausa sarnane. Hannes vaatas teda nagu omaenese peegelpilti. Samasugused rohekashallid silmad ja peast veidi eemale hoidvad kõrvad, heledad juuksed, pruun kampsun ning määrdunud teksad. Jalas Läti kummikud. Vahest ainult juuksed pisud tokerjamad ja kammimata.
"Soovid ehk õuna?" küsis Hannes kohmetult, sirutades käe antoonovkaga poisi suunas. Lind-poiss astus lähemalt, võttes õuna naeratades vastu. Tõepoolest, ta nägu oli alles väga unine. Siis hammustas lind-poiss õuna küljest suure tüki ja noogutas.
"Väga maitsev õun," sõnas ta.
"Jah, need puud on juba üsna vanad ja vanadel puudel on ikka magusad viljad."
"Ahah."
Mõnda aega seisid nad niisama, silmitsedes vaheldumisi puudelatvu ja teineteise välimust.
"Mis su nimi on?" küsis siis Hannes lindpoisilt.
"Hannes."
"Või nii - huvitav nimi. Kummaline, et me oleme nii näo kui nime poolest kuidagi väga sarnased."
"Eks see väheke imelik ole jah, " arvas ka lindpoiss ning kummardus maast uut õuna võtma.
Hannes mõtles veidike, pani siis korvi käest ja liikus ettevaatlikult sinna, kus lind-poiss alguses seisnud oli - siis, kui ta alles ilmus. Nüüd seisis tema seal. See oli selline ärev ja ühtaegu kõhe tunne, aga uudishimu oli tugevam. Hannes vaatas kui lind-poiss õuna lõpuni sõi, siis rohu seest tema korvi võttis ning puu otsa ronima asus. Justkui oleks see asi tal enne pooleli jäänud. Hannesele igiomaste liigutustega, alahuul hammaste taha surutud ning kulmud kipras, vinnas poiss end üles ja jätkas õunte korjamist. Hannes kallutas pea viltu ning võpatas siis. Talle kangastus äkki, et see poiss ongi ju tema ise, kes seal puu otsas nüüd antoonovkaid korjama asub . tema ise, tema ise, tema ise. "Aga mina - kes mina siis olen?"
Hannese peas läks nüüd kõik sassi.
"Tead, mul on selline naljakas tunne, et ma enam ei teagi, kumb meist on Hannes ja kumb oled sina!" hüüdis ta poisile puu otsas, puhkedes ise sealsamas naerma. Poiss puu otsas katkestas õunte korjamise ning pöördus näoga Hannese poole. Ja siis tundis Hannes, et tema vasemal õlal on keegi, keda seal varem polnud. Ta pööras pead ja nägi endale vastu vaatamas musti teravaid nööpsilmi. Hannes tundis linnus ära musträsta. Lind istus tema õlal, nakitses aeg-ajalt tiibu ega kavatsenudki ära lennata. Nagu ootaks ta midagi. Siis pistis kampsunikaelusest pea välja teinegi musträstas ja varrukaist kolmas ja neljas. Neid ilmus üksteise järel välja kõikvõimalikest riideõnarustest ja ühel hetkel tundis Hannes, kui ta üleni kihiseb neist lindudest. Linnud ilmusid lagedale ta juustest, jalasäärtest ja ribide vahel, mõne hetkega sai neid kümneid ja sadu. Kogu poisi seesmus hakkas äkki elama, rabelema, väljapääsu otsima. Hannes tahtis poisile puu otsas midagi hüüda, tahtis hüüda midagi emale, kes maja ees nöörile pesu riputas, aga ei saanud, sest ta suugi oli lindudest ummistunud. Viimaks kadus ta ülepeakaela musträstaste alla ja tema silmadest sai tuhat silma ning kuulmisest tuhat kuulmist. Lärmitsedes paiskus linnukuhil nüüd õhku laiali, koondudes ülal taas tihedaks parveks.

Hannes, kes istus endiselt õunapuu otsas, jälgis imestunud pilgul, kuis rahutud linnud paar tiiru maja kohal lendlesid ning üle heinamaa metsa taha kadusid. "Imelik, " mõtles ta, "hetk tagasi oleksin ma justkui ühte poissi nende asemel näinud." Siis kehitas ta õlgu ning jätkas õunte korjamist.
Hämaruse saabudes hõikas ema Hannesele, et aitab nüüd õuntest küll ja tulgu ta tuppa sööma. Hannes viis õunakorvid küüni, seisatas korra õuel ja kuulas, kuis ritsikad puulatvades saevad. Sügiskarge õhk täitis ta kopsud jahedusega ning seda oli hea tunda. Siis läks ta kööki, kus ema juba einet võttis. Hannes tegi enesele paar võileiba ja kallas termosest kuuma teed. Siis tuli talle midagi meelde.
"Kas vikatid on ikka seal, kus vanasti?" küsis ta ema poole pöördudes. "Ma mõtlen seda, et järgmisel nädalavahetusel peaks õunaaiast ohakad maha niitma. Üle pea juba teised kasvanud."